Lahmuse Mõis
Peale
Voltveti ja Kärsu omandas ta 1742. aastal Vahenurme ja 1747. aastal ka Roodi, viimase pidi ta aga loovutama.
Raehärradest mõisnikke võis kohata juba Rootsi ajal. 1710. aasta kapitulatsioonides oli rõhutatud aadli ainuõigust
mõisatele. Ainult jõukas Riia bürgerkond suutis endale välja kaubelda mõisapidamise õiguse. Oma positsioonide
kindlustamiseks asusid rüütelkonnad 1720. aastatel koostama aadlimatrikleid. Ainult matrikliaadlisse kuulujad
võisid saada eramõisa omanikuks. Neid mõisaomanikke, keda matriklisse ei võetud, nimetati landsasseniteks ehk
maiskonnaks. Nende hulka kuulusid linnakodanikud ja immatrikuleerimata aadlikud. Rahvuselt olid nad peamiselt
sakslased. Eestimaal jäi nende positsioon tunduvalt nõrgemaks kui Liivimaal, kus neil oli isegi oma maiskonna
peamees. Landsassenite võitlus mõisa omandiõiguse üle vältas sadakond aastat. 1797. aastal võeti terve hulk
annaabi.ee 
