TÄNAPÄEVA EESTI INIMESE KUJUTLUS HALDJAST EHK KES HALDJAS ON OLNUD JA KELLEKS TA ON SAANUD
tiitlid tänapäeval. “ (Jones, Pennick 2003:119-120)
Eesti rahvajuttude järgi võib arvata, et ka siin tähendas “ema” või “isa” mitte perekonnasisest
staatust, vaid nii kõnetati endast vanemaid ja auväärsemaid.
Eraldi küsimus, mis nõuab samuti lähemat vaatlemist, on “emade” ülekaal “isade” üle
põhjamaade ja eesti pärimuses. Üheks võimalikuks põhjenduseks on kindlasti matriarhaatlik
ühiskonnakorraldus või see, et jutte haldjaist vestsid peamiselt naised. Aga paraku ei põhjenda
see ennatlik seletus igasuguste imekaunite ja noorte “-neiude”, “-tütarde” ja “-neitside” rohkust
ning nendega kaasas käivaid uskumusi. Näiteks “Skandinaavias on väga tavaliseks kujuteluks, et
kui metsavaimuga magatakse, saadakse hää jahiõnn või midagi taolist /.../” (Masing 1998:180).
Sarnaseid uskumusi liigub ka Eestis, millele viitab muu hulgas “Väike deemonite ja