Miks ma ikka ja jälle räägin feminismist
tulnud ühegi juurde neist ning jäänud lõpuni truuks. Ei tohiks olla
tundmatu asjaolu, et naised on inimesed. See, et meil on tunded, ei
tee meist hulle. See, et me seksime, ei tee meist litse. See, et meil
on eesmärgid ja püüdlused ei tee meist isekaid inimesi ja see, et
meil on autoriteeti, ei tee meid ülbeks.
Ma olen kursis feminismi, kui sellise, teatava negatiivse varjundiga,
sest paljud inimesed usuvad, et feministid on täielikult orienteeritud
matriarhaarse ühiskonna loomisele, kuid see ei ole nii. Keegi pole
öelnud, et naised tahavad võrdseid õigusi lihtsalt sellepärast, et
tahtmine on taevariik ja me ihkame kõrget lendu. Me tahame
inimväärset ja austuslikku suhtumist. Me väärime seda. Muidugi on
paljud naised vihased (nagu minagi) sellepärast, et naiste rolli on
aastasadu alahinnatud või iseenesestmõistetavaks peetud, kuid see
ei tähenda, et me sooviks nüüd meestele samasugust
sajanditepikkust rõhumist
annaabi.ee 
