ja hilisem Liivimaa piiskop Teodorich. 1199 sai siinseks piiskopiks Albert (noor ja ambitsioonikas Bremeni toomhärra). Ristiusustamine sai tõelise hoo sisse just tema ajal. Eesmärgiks oli rajada Liivimaale kirikuriik, mida juhiks paavstile alluv piiskop. 1201 alustas Albert Riia ehitamist piiskopkonna keskuseks. 1202 asutati Kristuse-, Sõjateenistuse-, Vendade ordu (Mõõgavendade ordu). Oli alaliselt kohalviibiv ellitväeosa, kandsid pikki, valgeid matleid punase ristiga. Ordut juhtis ordumeister, liikmed olid jagatud 3ks (rüütelvennad, preestervennad, teenijad vennad). Ordu hakkas varsti ajama iseseisvat poliitikat ja kujunes piiskopile hoopis konkurendiks. Liivlaste alistamine Sakslastel õnnestus enda poolele meelitada liivlaste vanem Kaupo (Toreida/ Turaida). 1206-1207 toimus liivlaste ulatuslik ristimine. Liivi alale ehitati kirikud ja ametisse pandi preestrid. Suhted sakslastega kujunesid küllaltki headeks
(leedukate, semgalite Mõõgavendade ordu). Hõlmas peale Läti ka Sakalat, Järvamaad ja Kesk-Eesti väike maakondi. Pealinn oli algul Riia, hiljem Võnnu/Ceis. Ordu riiki juhtis ordumeister, kes allus Saksa ordu kõrgmeistrile, kuid kes oli küllaltki iseseisev. Riik jagunes kontuur- ja foogtkondadeks. Kontuuridele ja foogtidele allusid ordumõisad, eesotsas valitsejatega. Ordusse kuulusid rüütelvennad, preestervennad, poolvennad. Kandsid valgeid matleid musta ristiga. Tähtsaim vaimluik oli Riia peapiiskop, kellele allusid Tartu piiskop, Saare-Lääne piiskop ja Kuramaa piiskop. Läti ala jagunes 4ks: 1) Ordu riik 2) Riia peapiiskopkond 3) Riia linn 4) Kuramaa piiskopkond Suhted eestlastega Algselt sõlmiti põliselanikega suuliselt lepingud, mis jätsid neile kombe- ja tavaõigused. Üldjuhulsäilitati maa jagunemisel ka endiste maakondade piirid.
annaabi.ee 
