Kirjandusteooria
Ühiste narratiivide loomine nõuab omavahelist kokkulepet, solidaarsust.
Olude muutumisel võib muutuda ka lugude tõlgendamine, näiteks Jaan Krossi teosed.
Keel
Kirjanduslik keelekasutus.
Proosa puhul rääkisid vene formalistid narratiivi võttest. Luule puhul oli kummastava võtte
allikaks luule spetsiifiline keel, häälikute asetus ja kõnekuju, jaotamine värssideks.
Poeetika Aristotelese teos luulekunstist, oligi vana-kreeka keeles Poeetika. Luule oli tema
jaoks matkimiskunst. Uurib kuidas on kirjandusteosed tehtud (lähtub retoorilisest ideest
võtab efekti aksioomiks ja hakkab uurima kuidas see efekt saavutati). Näiteks: Mis muudab
selle jutustaja mitteusaldusväärseks? Miks tundub see lause irooniline? St. me aktsepteerimine
selle iroonilisust aga uurima kuidas. Missugune on gooti kirjanduse ruum jne. Ei jaga
hinnanguid, vaid uurib ja kirjeldab.
Retoorika (Aristoteles) veenmiskunst. Uurib kuidas kirjandusteosed mõjuvad. Näiteks:
Luule ülendab
annaabi.ee 
