kooli sotsiaalpedagoog. Paar päeva hiljem sundisid 13-aastased poisid kaht esimese klassi poissi neid seksuaalselt rahuldama. Kui asi päevavalgele tuli ja direktor küsis, et miks nad seda tegid, siis poisid vastasid, et filmis oli nii. Minu arvates on Ilmar Raag jätnud oma filmi natuke poolikuks. Filmi lõpus võiks olla kasvõi lühidalt näidatud , mis saab kui selliselt teisi inimesi kohelda. Siis lapsed saaksid aru, mis tagajärjed sellistel tegudel on ja ei matkiks kõike, mida filmis näevad. Õnneks on viimasel ajal pandud kinos filmidele vanusepiirangud. Näiteks ühel päeval ootasin ma Võru politseiprefektuuri juures bussi. Seal on aga suur stend, kus on igasugused kuulutused, mis toimub Võru klubides, kuna toimuvad kontserdid ja mis filmi näidatakse hetkel kinos ,,Kannel". Siis ma silmasin ühte filmikuulutust, mille all servas oli kiri ,,Alla 14-aastastele keelatud." Ma tükk aega mõtlesin, et miks nii
end häälestama, et asjaga edasi minna. Ja noh, mulle meeldib kirjutada, iga kirjanik on natuke ka grafomaan. Millist oma teost ise kõige tähtsamaks pead? Kõige paremaks asjaks pean 1992. aastal ilmunud nelja lühiromaani raamatut "Pildikesi filosoofi, prohveti, kunstniku, poeedi elust" ja ma arvan, et see jääbki minu parimaks teoseks. Püüdsin selles avaldada oma nägemusi filosoofia, usu, kunsti ja poliitika kohta. Kõiges selles on parasjagu eneseirooniat. Matkiks lõpetuseks natuke Urmas Otti. Kas tahad teha mingi ekstra avalduse, ülestunnistuse, esineda pihtimusega, soovida "Teater. Muusika. Kino" lugejale midagi? Võib ju vaielda meie teatri erakordse subsideerimise üle, aga usun, et just sellega oleme maailmas erakordsed ja peame seda jätkama. Eesti muusika üle on suur heameel, et nii väikese rahva hulgast on nii palju maailmatasemel väljapaistvaid loojaid tulnud. Tahaks kangesti, et eesti kultuur ikka püsiks, et eesti keel püsiks
annaabi.ee 
