Leonardo da Vinci
vulkaanid on vegetatiivse hinge elupaik maal," meri, eostatud ptolemaioslikul viisil, nagu ka
tohutu jõgi, mis maailmas ringleb, on ,,veremeri , mis ümbritseb südant."
Väikese ujedusetundega räägib Leonardo endast kui ,,mitte kirjamehest", kuigi tal oli
mahukas ja kõige värskem kultuuriline taust, isegi kui see oli osaline ja mõnes piirkonnas
segane. Ta oli uhke selle üle, et kui ta seati vastastikku trompetite ja ,,matkijatega", ei osanud
ta ,,kommenteerida neid, kes olid tähtsamad," ehk kommenteerida pühakirju, iidse tarkuse
allikaid. Ta oli selle asemel õppinud kõike kogemusega, selle meistrite meistriga. Kuid tema
soovis teada kõike mingist teemast, et avastada põhiolemus meestel ja taimedel, lilledel ja
loomadel, ei saavutanud ta suuremat teadlikkust reaalsusest, kui Masaccio saavutas 70
aastat varem oma kujutluses viljatutest mägedest. Ta lõi fantastilise ja ebareaalse maailma,
kirjeldamatu romantika