Eesti kunstiajalugu 18. sajand kuni 1990ndad
Oldi jõutud omamoodi tupik seisu. Kunsti tehti ja palju, kuid areng oli peatunud. Vastasseis läänes
toimuvaga, pealetükkivaim venestuspoliitika ja tihe konkurents tekitasid omamoodi seisaku, kus
kunsti saba hakkas iseennast sööma. Postmodernismile on omane teatav ambivalents, kus
enesereflektsioon väljendus alateadvuse, mütologilise ja müstilise uurimise kaudu.
Oluline murdepunkt toimus kümnendi keskel, kus tegudele pääsesid uus noorte põlvkond, mis siis
juba vabaduse matisega tegevuskunsti kaudu hoopis revolutsioonilis mõtteid kandis.
Näitused toimusid endiselt regulaarselt, iseloomulik oli juba eelmisest kümnendist alguse saanud
zanripiiride hajumine maalis. Näitusepilt oli kõrgetasemeliselt kindel ja etteaimatav. Välismaistel
trinaalidel osaleti formaalselt. Stilistilised väljendused vaid edasiarendused eelmisest kümnendist.
Rahvusromantiline temaatika loob vaatajale mõeldamatud ideed vabadusest, mille võttis ilusti
annaabi.ee 
