kolmandik suurima linna elanike arvust, suuruselt klimnendal aga vaid klimnendik sellest. Martin Beckmann. Püüdis siduda Zipfi reglit Christalleri teooriaga (ei õnnestunud). Sündis Beckmanni mudel: töö käigus tuletas ta matemaatilise valemi, mis sidus keskuskoha järgu, sellele järgule tüüpilise elanike arvu ja sellise suurusega keskus kohtade arvu suuremas piirkonnas. See mudel sai palju tähelepanu, kun aitas geigraafiat matematiseerida. Sellisel kujul osutus mudel hiljem ebatäpseks. Sotsiaalfüüsikud. Peale II ms hakkasid sõbrad astronoom John O. Stewart ja geograaf William Warntz tegelema linnaplaneerimiseg. Selleks oli vaja linnadevahelise sõitude suuna ja mahu kohta vaja mingit reeglit. Migratsiooni gravitatsioonivalem - saranane Newtoni gravitatsioonivlemiga; võimaldas arvutada erinavaid liikumise suundi ja mahte. Paistis, et gravitatsioonivalem kirjeldab lihtsas ja selges matemaatilises vormis kaht nähtust
Keskenduda tuleb eelkõige ajaloole, kuna lühiajalised kultuuriprotsessid ei suuda maastikule uurimisväärset jälge jätta. Kogu angloameerikalik inimgeograafia tegeles kas tema teooria pooldamisega või kritiseerimisega. Hartshorne- väitis, et regioonid on niivõrd omapärased, et neid ei õnnestu omavahel võrrelda ega nähtusi üldistada ning seetõttu on geograafia pigem kunst kui teadus. Edaspidi eesotsas Hägerstrandi, Bunge ja Seattlei koolkonnaga püüti geograafiat matematiseerida- kvantitatiivne revolutsioon. Humanistlik suund- tekkis 1970 a. Eesotsas Tuani, Relphi ja Lowenthaliga. Niinimetatud uus kultuurigeograafia. Geograafia päästeti liigsest matematiseerimisest. Kultuuriline pööre- Eestis toimus see 2001 aastal, ingliskeelses geos paarkümmend aastat varem. Algas humanistliku geo tekkega 1970 ja jätkus 1980 uue kultgeo sünniga. Uues kultuurigeos pöörati suurt tähelepanu mõistetele: tähendus, identiteet, reflektiivsus, keel ja representatasioon.
annaabi.ee 
