Matemaatika õpe erivajadustega lastele
puudusi on aga visuaalses tähelepanus ja visuaal-spatsiaalsetes võimetes. Selle rühma aritmeetilised
vead liituvadki sageli spatsiaalse ja visuaalse düsorganisatsiooniga: read ja veerud segunevad
algoritmis, tehtemärgid loetakse valesti jne. Matemaatiliste põhitõdede valdamise puuded põhjustavad
siiski enamuse vigadest.
M. Pevzner (1966) püüab oma uurimustes eristada esmast arenguakalkuuliat teisestest
matemaatikaraskustest. Autori andmetel on arenguakalkuulia puhul kiiru-kuklasagara kahjustus, mille
tagajärjel ei arene ruumianalüüs ja -süntees ning motoorika. Sellistel lastel on raske osaleda
liikumismängudes, joonistada, voolida, kujutlused hulkadest ei kujune. Koolis ilmnevad peamised
raskused arvutamisel ja kirjutamisel, ruumikoordinaatide eristamisel. Esmase akalkuuliaga lapsed
saavad küllaltki hästi aru kõnest, sh. metafooridest, vanasõnadest ja alltekstidest, raskused võivad