George Edward Moore
Umbes 15-aastaselt oli ta relogiooni suhtes üsna jahedaks muutunud. Ta läks
Cambridge Ülikooli klassikalist filoloogiat õppima. Kuid kahe sõbra mõjutusel
hakkas ta kolmandal õppeaastal õppima lisaks ka filosoofiat. Ta võitis oma tööde
eest Kanti vabaduse- ja mõistusemõiste kohta tohkem kui kuueks aastaks Trinity
College’i uurimistoetuse. Stipendiumi lõppedes, Moore sai päranduse, mis tegi ta
sõltumatuks. Ta elas eraõpelasena, uurides Bertand Russelli raamatut
’’Matemaatikaprintsiibid’’. Sel ajal töötas ta oma ’’Eetika’’ kallal ning pidas
loenguid metafüüsikast. Lisaks õpetas ta mitmetes ülikoolides ning oli ka ajakirja
toimetaja. Ta jätkas filosofeerimist kõrge eani.
Moore hakkas endalt küsima, mida tähendavad absoluutse idealismi väited, nagu
aeg ei ole reaalne või kõik on vaimne. Ta algatas idealismivastase mässu. Selleks
kasutas ta analüüsi, mis tähendas tema jaoks umbes mõistete defineerimist,