Näimises pole süüdi mitte meeled
Kuidas
on võimalik, et mingi tunnetus, mis sisaldab endas läbinisti apodiktilist tõsikindlust, s.t.
absoluutset paratamatust, tuginemata mingile kogemusele ja olles seega puhas
mõistuseprodukt, sealjuures aga läbinisti sünteetiline? Igasugusel matemaatilisel tunnetusel on
see eripära, et ta peab kõigepealt oma mõiste esitama kaemuses, ja nimelt a priori, seega
sellises, mis pole mitte empiiriline, vaid puhas kaemus, seepärast on matemaatikaotsustused
alati intuitiivsed.(§ 6)
Kuidas on võimalik a priori kaeda? Kaemus on kujutlus, seega peab ta vahetult objekti
olemasolust sõltuma. Kui kaemus oleks selline, et esitaks asju nõnda, nagu nad on iseendas,
siis ei toimuks mingit aprioorset kaemist: kaemus oleks alati empiiriline, sest seda, mis
sisaldab objektis iseendas, saab teada vaid siis, kui see olemas ja antud on. Seega on ainult
üks viis, kuidas kaemus saab eelneda objekti tegelikkusele ja toimida aprioorse tunnetusena,