Tõde ja Õigus II Terve tekst
sest ta armastas kõike, mis oli suur ja torkas silma. Saurustest oskas ta nii elavalt ja piltlikult
jutustada, et teda kuulati aina ammuli suuga. Jutustades ronis ta meeleldi toolile või klassis
lauale, et ta oleks kõigile näha või et ta seisaks teistest kõrgemal. Ja kui ta siis seal ülal rääkis
kümnesüllasest zeuglodonist, kuue sarvega dinocerasest, nelja kabjaga orohippusest, luige
kaelaga plesiosaurusest, viieteistkümne süllasest atlantosaurusest, kahe paari kihvadega
mastodonist või allapoole pööratud lõuaotsaga suurimast kuivmaa imetajast dinoteeriumist, siis
katsus ta nende välimust ja tegumoodi arusaadavaks teha igasuguste abinõudega: punnitas
palgeid, laiutas käsi, jõllitas ja pööritas oma silmi, irvitas hambaid, mille keskel üks kullast --
ainuke kogu asutises, -- ajas sõrmed harakile ja tõmbas nad kramplikult rusikasse, sirutas oma
peent kaela või tõmbas ta nääpsukeste õlgade vahele kenusse, kükitas, laskus käpuli, mängis