Tõde ja Õigus II Terve tekst
Kus on nende kihvad
ja hambad, nende jalad ja tiivad? Kadunud! Läinud! Aga miks? Neil ei olnud siin midagi." Nüüd
patsutas ta peopesaga oma otsaesist. ,,Aga minul on siin midagi," rääkis ta edasi. ,,See
tähendab, ärge mõelge isiklikult mind, vaid inimest üldse, ainult lihtsuse pärast nimetan ma
iseennast. Mina olen teile ainult inimene, inimsoo eeskuju. Mõistate? Nii siis: minul on siin
midagi. Minul on siin mitu tuhat korda rohkem kui mõnel mastodonil, dinoteeriumil või
atlantosaurusel ja see tõstab mu -- tähendab inimsoo, -- tõstab tuhat korda kõrgemale kui olid
kõik need esiaegsed peletised, nii et võib täie õigusega öelda: tõsine sauruste kuningas pole
mitte mõni viieteistkümnesüllaline atlantosaurus või seitsmesüllane brontosaurus, vaid mina siin
teie ees, mina, Vladimir Solotarski. Teie naerate? Teie naerate, et mina nimetan iseennast
sauruseks, aga ma mõtlen ju inimsugu. Või ei kõlba inimsugu võrrelda saurustega