emic.ee. EMIKi tööks on sündmused, faktid ja nimekirjad, mida võib arvudele keelde panna. Küllap elaks muusikakultuur kenasti ka dokumenteerimata ja arvudeta. Aga nimekirjade taga on ka midagi olulisemat. Mõeldes lõppenud aastale meenubki numbrite taustana terve hulk märksõnu, mis tekitasid lainetusi mitte ainult muusika-, vaid kultuurivaldkonnas tervikuna … Mäletamine, kultuurimälu. Reklaami- ja konkurentsimaailmas, milles mäletamist ja nähtavalolemist mõjutab massimaitse ja raha, on üsna oluline säilitada täpse ja objektiivse mäletamise traditsiooni, sest see näitab tervikpilti. EMIK loob jõudumööda pilti ühest muusikavaldkonnast. Muude tegemiste hulgas valmis möödunud aastal eesti muusika käsikirjade andmebaasi rakendus, mille sihiks on luua infokeskuse kodulehele avalikult ja rahvusvaheliselt kättesaadav eesti muusika käsikirjade täpne andmekogu. EMIKi žanriline haare võiks olla avaram, kui selleks oleks vahendeid
soovi ta kangelaste hulgast välja heita. Sotsialistlik kunst on seisuses, mille poole algselt avangard püüdles - olla väljaspool kunstiajalugu ja muuseume. Kuna sotsialistlik kunst on seega avangardi alternatiiv, säilitab ta oma virulentsuse (nakatavuse) ja seda tuleb historiseerida tänapäeva postmodernse loogika järgi, mis ei tunnista kunsti õigust olla virulentne. Teooria: 30.-40.ndate aastate kunst oli lihtsalt traditsionalistliku massimaitse peegeldus (vastuolu: loosungiks oli "õppida klassikutelt'), vastuolu tõttu räägitakse sotskunstist kui kitist ja nurjunud naasmisest. Tulemusena lähetatakse sotsialistliku realism mittekunsti alla. Tegelikult rahva tõeline maitse sel ajal ei avaldunud, sotsialistlik realism ei huvitanud kedagi (oma koolmeistritooni ja elukauguse tõttu). Muidugi ei tulnud mingit kriitikat ka. Sotsialistlik realismi ei loonud massid, selle lõi masside harimiseks
annaabi.ee 
