Tiit Lauk humanitaar
näitajale muusikaliigi kui ideoloogilise mõjutaja rollist. Seega võib julgesti väita, et 1930.
aastail vastas džäss Ameerikas oma sisult kõigile populaarkultuuri kriteeriumidele, tänu
eelmainitud tehnilisele revolutsioonile aga ka massikultuuri tunnustele. Seda kinnitab ka
Strinati: “Mõnd liiki jazzi hinnatakse ja kiidetakse praegu kui kunsti, kuid 20. sajandi alguses
mõistsid massikultuuri teooria ning Frankfurdi koolkond jazzi massikultuurina hukka”
(Strinati 2000: 79). Eestis džässi arenguga paljusid sotsiaalseid aspekte ei kaasnenud nagu
selle sünnimaal.
Tuleks siiski märkida, et ka Ameerikas oli džäss populaarkultuuri staatuses küllaltki lühikest
aega, andes teatepulga edasi rock´n´roll´ile ja arenedes ise üsnagi kiires tempos
kontsertmuusika seisuse suunas. Esimesi märke sellest võis näha juba 1930. aastate teisel
poolel, kui džäss oli populaarkultuurina oma hiilguse tipul – Ellingtoni ja tema orkestri