Saatanlik piibel
ainult ei poolda eneseeitamist, vaid ka kiidab neid selle eest ja juhatab neile kätte masohhismi
väljendamise püha tee. Teisisõnu: mida enam ahistamist nad taluvad, seda pühamaks nad
muutuvad.
Enamikule inimestest kujutab masohhism enesest laias laastus mõnulemisest keeldumist.
Satanism aga otsib tähenduste tagant veel tähendusi ning leiab masohhismi ikkagi naudingu
olevat, juhul, kui iga katse inimest mõjutada või muuta, et ta loobuks oma masohhistlikest
joontest, kohtab vastupanu või lihtsalt nurjub. Satanism ei tauni selliseid inimesi nende
masohhistlike väljundite pärast ent tunneb äärmist põlgust nende vastu, kes ei suuda olla
ausad (vähemalt iseenda vastu) ega tunnista masohhismi oma olemuse loomuliku osana.
On iseenesest väär kasutada usku vabandusena oma masohhismile, kuid sellised inimesed on
peale kõige muu vee piisavalt jultunud, tundmaks end parematena neist, kes ei lasku oma
ihade enesepetliku väljendamiseni