RIIETUS Kreeka näidendeist võisid osa võtta ainult mehed, kes mängisid tavaliselt mitut rolli. Lisaks kohustusid nad asendama ka naisosi. Et taolise ülesandega toime tulla, kandsid mehed puust või lõuendist maske, mis varjasid esinejate palesid. Maskidele kinnitusid parukad ning vajaduse korral ka habemed. Maskide värvus sõltus enamasti täitvast rollist ning tegelase karakterist. Naismaskid olid eredates ja heledates toonides võõbatud, vastassoo näokatted enamasti tumedates. Lisaks rõhutasid teatud värvid isiksuse iseloomujooni. Purpurpunane tähendas närvilisust ja ärrituvust, oranz kavalust, kollane põdurust jms. Maskikuju olenes näidendiliikidest. Komöödiates kasutati koomilist väljendust, mis kutsus esile naeru
tehnikaid. Tarbekunsti liigitatakse materjalide järgi. Igapäevaseid esemeid valmistatakse näiteks klaasist, puidust, savist. Neoliitikumi kunst Tekkis umbes 10000 aastat tagasi koos põlluharimise ja karjakasvatusega. Kunst ei olnud realistlik. Usuti esivanematesse ja teispoolsusesse. Esivanemaid kujutati loomapeaga. Teispoolsusega suhtles samaan, kes kasutas selleks maski ja trummi. Tähtsal kohal oli mustrid ja ornamendid. Tootemitele ja maskidele omistati müstiline või kaitsev otstarve. Sellest ajast pärineb Stonehenge kromlehh Inglismaal. Paleoliitikumi kunst Tekkis 2 miljonit aastat tagasi. Koopamaalid olid realistlikud. Neil kujutati loomi (piisonid, mammutid) ja inimesi. Usuti, et need toovad jahiõnne. Maaliti looduslike värvidega, mida valmistatu mullast või mineraalidest. Levinud värvid olid must, pruun ja ookerkollane. Sellest asjast pärinevad Lascaux koopamaalid ja Willendorfi Venus.
Kui lõpetada kulgemine kättesaamatu täiuslikkuse poole siis järelikult lõpetatakse ka elu, või vähemasti see näiline mõte, milline peaks olema elu. Seetõttu tuleb minna kaasa elu näitemängudega. Mitte rumalalt ja läbimõtlemata, kuna mõnikord esineb ka valepakkumisi, kuid inimene tunneb ära selle, mis on talle ette kirjutatud, milline on see õige käsikiri eluks. Igalühel on oma tõeline põhiloomus, mis hoolimata erinevatele grimmidele ja elu maskidele, mis me enda näole tõmbame, jääb siiski muutumatuks. Südamesopis on meile antud olemus ja kutsumus. Selleks me peamegi laskma end eluveel siluda, et näha, milline on see sisu meie sees. Nooruse põlevas põlves oleme pimestatud paljust ümbritsevast ning unustame vaadata enda sisse. Vajalik on seda aga teha, kuna ülim õnn saabub ainult läbi enda vaadates, mitte läbi millegi ja kellegi muu. Ekke
annaabi.ee 
