sünge ja tumeda mulje. Muusika oli väga dramaatiline, andes orkestrile suure osatähtsuse. Eriti meelsid mulle Ameelia aaria "Morrò, ma prima in grazia", mis oli väga jõuline, esile tuli tema ilusa tämbriga sopran. Kuninga etteasted jätsid mind suhteliselt külmaks, ei olnud piidavalt vastupidavust ja jõulisust. Ka kuningat kehastanud mehe välimus ei andmud kuninga mõõtu välja. Kuninga Peaministeri puhul jäi meelde õnnestunud ariooso "Alla vita che t'arride" ooperi I vaatusest. "Maskiballis" oli veel üks oluline tegelaskuju nõid Ulrica kes traagilisi sündmusi ennustab. Ta on pehme ja naiselik nõid, kes jätab positiivse mulje. Nõiastseenid meeldisid mulle kõige enam, lavatehniliselt väga huvitavad ja ilusate tantsudega. Enamus muusikast oli mulle võõras. Ooper kestis peaaegu kolm tundi, oli väsitav ja ilma eestikeelsete subtiitriteta oleks sisu ilmselt ebaselgeks jäänud. Muusikaline juht ja dirigent: Arvo Volmer Dirigent: Eri Klas Lavastaja: Arne Mikk
See põgus kokkupuude Germontiga (Ots laulis tookord ühelainsal etendusel) ei jäänud viimaseks. Kakskümmend neli aastat hiljem sai Germontist Otsa viimane ooperiroll. Selle kahe tosina aasta sisse mahtusid aga veel Verdi viis erineva sisemaailmaga ooperikangelast. Kui Amonastro ''Aidas'' (1964), mida Ots on kolmel korral edukalt laulnud ka väljaspool koduteatrit, jäi laulja natuurile oma keevalisuse ja kindlameelse juhiloomusega natuke võõraks siis teised René ''Maskiballis'' (1961), Jago ''Othellos'' (1963), Rigoletto (1968) ja Rodrigo de Posa ''Don Carloses'' (1971) said teenitult suure menu osaliseks. ''Georg Ots jõudis Jagona laulva näitleja kõrgeimasse meisterklassi. Saavutas muusika ja mängulise külje ning sisemise ja välise orgaanilise põimingu, kujundas rolli erakordse perspektiivitunde ja sihikindla jõudude rakendamisega.''(H. Tõnson, muusikateadlane) Suurepärane oskus mängida hääle
annaabi.ee 
