Taani raamatukultuur
Otsitakse uut.
Mitte üksnes põhjamaad, vaid kogu Euroopa kirjandus elab ootuses, ei liigu enam suurtes,
ühtsetes joontes, vaid on purunenud tuhandeiks indiviidideks; kultiveeritakse ,,mina"-stiili, iga
kirjanik on omaette jumal.
Nüüdisaegne tähtsaim taani kirjanik on Johannes Vilhelm Jansen (1873- 1950). Tema
romaanidest, millest ühed käsitlevad põhjamaa rassi ürg-ja viikingiaegu (,,Liustik" 1909 eesti
k. 1913 ja 1927; ,,Laev" 1912), teised Janseni poolt jumaldatud Ameerika
masinatsivilsiatsiooni (,,Madam d'Ora" 1904, eesti k. 1933; ,,Ratas" 1905, eesti k. 1933).
Kirjaniku kinnisideeks on usk põhjamaa rassi suurusesse.
Martin Andersen-Nexö (1869- 1954)- taani silmapaistvam sotsiaalne kirjanik. Tal on ainult
üks sügav isiklik armastus- proletaarlase saatus. Tähtsaimad on tema suured romaanid
,,Vallutaja Pelle" (4 rmt., 1906-10)- töölislapse ülesvõitlemisest algelistest oludest vabadusele,
inimsusele, ja selle paaristeos naispeategelasega ,,Inimlaps Ditte" ( 5 rmt. 1917-21)-