Marie Curie
Füüsik tegi ka
kindlaks, et need omadused ei sõltunud eelnevast kiiritamisest ja nad püsisid, kui
uraaniühendit oli hoitud kaua pimedas. Marie´d huvitas see niivõrd, et ta otsustas sel
teemal teha oma doktoritöö. [1]
Järjekordselt tekkis proua Curie´l probleeme ruumide leidmisega, kuid sai lõpuks
siiski Pierre’i töökoha kaudu väga halbade tingimustega ruumi. See asetses
koolihoone alumisel korrusel ning oli varem kasutusel olnud lao- ja masinaruumina.
Probleeme tekitas niiske ja ebastabiilne temperatuur, mis ei sobi laboritehnikale, kuid
raskustest hoolimata alustas naine seal oma tööd. Esiteks uuris ta elektrivoolu, mida
uraanist lähtuv kiirgus tekitas, kasutades selleks seadmeid, mille kunagi oli leiutanud
tema mees koos oma vennaga. Kuna vool oli väga nõrk, täiustas Pierre katseriistu. [1,
2]
9