NEODADA
ja konstruktivims. Ta õppis maalikunsti ning lõi abstrkatsied kompositsioone paberist, puidust, traadist
ja metallist. Kuid kui ta 1952. aastal Pariisi kolis hakkas ta tegema nn metamehhaanilisi skulptuure,
mõeldes ise välja nimetuse beyond the machine (tõlkes sealpool masinat), Jean oli aga juba enne
sõda huvitunud reaalse liikumise kasutamisest kunstis. Metamehhaanilised skulptuurid võivad olla
harjumispärase suurused või isegi hiigelsuured traadist, plekist, minemavisatud masinadetailides,
vanadest seadmetes ja olmejääkidest mobiilsed robotlikud kaadervärgid, mis on varustatud mootoriga
ning liiguvad, pöörlevad, kolisevad, pritsivad vett või levitavad lõhna. Kõik need masinad on aga
veidrad, kasutud ja absurdsetena mõjuvad. Kunstniku enda väljenduse kohaselt on see kõik
,,tsivilisatisooni jäätmete reanimeerimine". Ta ehitas ka joonistusmasinaid, mida nimetas
,,metamaatilisteks" (ing.k metamatic), kuulsaim oli ,,Metamatic nr.17" ning seda eksponeeriti 1959.