Kristiina Ehini luulekogu "Kaitseala" analüüs.
„kirikutes all võlvitud kaarte“ ja ka metafoor, nt „Taevas tõmbus koomale...“.
Teoses esines ka korduvaid kujundeid, nt eeltoodud luuletuses „Kas mind
jätkub...“. See sama värss kordus luuletuse jooksul mitu korda. Minule isiklikult
meeldis väga kujund „mu lapsepõlve rahulik heleroheline jõgi“, see assotsieerus
minus muretu ja rahuliku ning lootusterohke lapsepõlvega, kus veel ei nähta elu
koledusi ja masendusi. Samas salmis edasi kõneleb Ehin: „...jõgi näitas
peegelpilti, mida pidasin omaks – see liikus isegi, kui ma ei liigutanud, see näitas
naeruvärinaid ja pisarate kommet kiiresti kuivada...“. See seostus ka minu enda
lapsepõlvega ning ma hakkasin isegi seda vaikselt igatsema. Peab mainima, et
luuletused on valdavald vabavärsilised, kuid on ka erandeid, nt minu
lemmikluuletus „Lumeta jõulud...“, kus on kasutatud lõppriimi.
annaabi.ee 
