Mats Traat
ö. lõpetatud isikulugude sõnastusviis matkib
kõnekeelt, luues vestmise illusiooni, kusjuures autor kasutab
vaheldumisi nii mina- kui ka temavormi. Esitatud on jällegi Traadile nii
südamelähedane teema: läbilõige eesti küla elu ja olude muutlikkus.
“Harala elulugude” seeria jätkub ka värsikogus “Sügislootus”. “Harala
elulood” hinnati J.Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemiaga.
Vaadates Traadi hilisemat luulet (näiteks “Hilised talled”, 1976), siis näib,
et tema masenduseperiood on mööda saanud, taas väärib elu
kiiduhümne. Taas proovib autor leida võimalusi vastuolude
tasakaalukaks hindamiseks, püüdes kõike ühiskondlikku ja rahvuslikku
mõtestada läbi isikliku mina. Tema kontakt olevikuga on avardunud,
pidepunkte leiab kõige tavalisemast argielust ja kodumullast. Tundub, et
kirjanik on jõudnud arusaamisele, et elust põgenemine ei ole väljapääs
probleemidest, ta mõistab inimese kohustusi ja vastutusi sügavamalt.