Peategelane Harry oli väga hundi sarnane. Harryle meeldis eralduda maailmast,kuna talle ei meeldinud teised inimesed,ta tahtis olla üksinda. Just nagu huntki,ta oli üksik ning temas oli olemas ka kiskjalik instink. Seda võib järeldada sellest,et Harry pussitas Herminet. Samas tahab ta püsida omas kodus peidus,ta oli väga endasse tõmbunud,ta ei usaldanud inimesi ning tal polnud sõpru. Inimlik pool oli Harry,et ta oli endasse tõmbunud ja väga masendused. Tal oli peas enesetapu mõtted,kuid Hermine aitas tal need mõneks ajaks peast välja ajada. Tihti vajavad inimesed tuge,et mustast august nad välja tuua. Kõige tähtsam on näidata,et elu pole nii hull nagu tegi seda Hermine lõbustades teda. Muredest eemale saades ununevad need,kui olla koos sõpradega. Eriti aitavad inimesed,kes mõistavad ning on ise sama läbi elanud. Enesetunde teeb paremaks,kui tead,et pole üksi ning pole maailmas ainike selline.
ei õitse enam sirel, seal huikab mardus ja inimsüda on haavana verivallas. Inimese õigus õnnele, mis häälestas nooruslüürikat, esineb seal eetilisel tasandil küsimuse valgel: kas on õigus õnnelik olla, kui maailm upub kannatustesse? Poeetilisse eneseanalüüsi ilmub inimlikust õnnest keeldumise karedust, saatusühtsuse tunnetust verivalla kistud maailmaga. Underi ajaluulele on impulsse andnud ümbritsev tegelikkus, kaasa arvatud 1919. aasta klassisõja masendused. Sõja vägivalla vastu astus Under sama ägedalt, kui ta laulis loodusest ja armastusest. Kuid võitluslaulikut tavalises mõttes temast ei saanud. 1923. aastal sai Marie Under 40-aastaseks. Mitmed küsimused isiklikus elus olid otsustatud. Luuletaja siseelu hakkas tasakaalustuma, kuigi väliseid rahutusi oli veel küllalt. Uusi arenguid luulesse tõid välisreisid, eriti kaks esimest reisi Saksamaale 1921 ja 1923.
annaabi.ee 
