Postmodernism Contra luules
ostsin õlut. Mitte kogu raha eest muide.
Narkootikume, ei ole proovinud, süstimine on nõme ja loomuvastane, kanepisuitsetamisse
suhtun respektiga, ise ei suitseta üldse enam, kanepit olen (vist) kunagi mitteteadlikult
tõmmanud.
Mis tundub hetkel meie rahva kõige suurem probleem olevat?
Raha vist ikka, mitte et teda nii vähe on, aga et ta nii tähtis on.
Kas olete ka sisemiselt kurblik inimene nagu mõned muud pealtnäha naljamehed, kas
masendult surmale mõtlevad. Kuidas võtate teadmist, et kord surete? Või on teil mingi
hea nõuanne neile, kes pidevalt sellele mõtlevad?
Olen ikka vahepeal nii kurb, et eluisu otsas, aga siis kohe rõõmustan selle üle, et ei ole
korralikult sõlmetegemist ära õppinud, tulistada ka ei oska ja kõrgelt alla hüpata ei julge.
Muidugi surevad kõik ükskord, aga tähtis on teada, et neid kordi, kui elus olete, on määratult
mitmekordselt rohkem.