Kivirähk, "Ajaloo keerises" proosaanalüüs
midagi „rusuvat“ (oi, kas tõesti?) ja tal on väga ebamugav.
Vanatädi aga jätkab, rääkides korstnasse hüpanud ja mitu tundi seal küpsenud kassist ning sellest,
kuidas korstnapühkija olevat arvanud, et seal keegi aborti on teinud, vennast, kelle neerud lahti
peksti ja kes siis sohu ära uppus, hambad irevil rotipeast peiekringli sees jne jne. Värvikaid ja
rusuvaid detaile jagub ja jääb ülegi. (Tuntud ka kui põhjus, miks ma Kivirähu loomingut üldse
lugeda ei taha, sest masendaval ja masendaval on ka vahe ja lugeja taluvusel piir...)
Mida kulminatsiooni ligi, seda absursemaks kõik läheb – kalahaigus, mille puhul pool kehast maha
lõigati, vanatädi, kes kinnikeeratud ukse võtme korraga lihtsalt alla neelab (kas vanatädi on nn
koletis või jaa?), veel lugusid koledatest surmadest ja Siberist, kõik kuhjub ja kõike on kole palju,
Margit ja Jaan üritavad pääseda, aga pääsu ei ole, isegi telefoni on üks koju unustanud ja teisel saab