Sajandi teisel poolel saadi teadlikuks sellest, kuidas haigused levivad, ja õpiti neid vältima. Inimesi hakati haiguste vastu vaktsineerima ning suurt tähelepanu pöörati hügieeniolude parandamisele. Ka haigete eest hakati 19. Sajandil hoopis paremini hoolitsema. 1665. Aastal Robert Hooke’i poolt ning sellele instrumendile tugine -vaid avastusi mikrobioloogias. Nii näiteks avastas Louis Pasteur (1820–1895) 1877. a siberi katku tekitaja ja töötas 1885. a. välja marutaudivaktsiini. 1882. a avastas Robert Koch (1843–1910) tuberkuloositekitaja. Wilhelm Conrad Röntgen Wilhelm Conrad Röntgen oli töökas inimene. Olles Würzburgi Ülikooli füüsilise instituudi juht, oli tal harjumus hilisööni istuda oma laboris. 8 novembril 1895, kui kõik tema assistendid olid koju läinud, jätkas Röntgen oma tööd. Taaskord lülitas ta sisse voolu kadooditorus, mis oli musta paberi sisse mähitud. Baariumi plaatinatsüaniidi kristallid, mis vedelesid ligidal, hakkasid helendama
plasmiide. Plasmiidide kasutamise korral on oigem konelda DNA-vaktsineerimisest, kuna geenikandja ei ole elusorganism, vaid uksnes DNA-molekul. Nii inimese kui loomade viiruste vastaste vaktsiinide loomisel on sagedamini kasutatav vektor vaktsiinia viirus-atenueeeritud rougeviirus, tanu oma lihtsale struktuurile. Bakteritest on vektorina kasutatud Salmonella typhimuriumi atenueeritud tuvesid. Veterinaarias on kasutusel kaks metsloomadel kasutatavat marutaudivaktsiini, kus vektorina on kasutatud vaktsiinia viirust. DNA-vaktsineerimine Vektor-vaktsiini korral paljuneb vektorina talitlev mikroob organismis ja tema genoomis on ekspresseritud ka geenid, mis produtseerivad mone patogeeni antigeene. Seevastu DNA-vaktsineerimise korral viiakse organismi vaid rekombinantseid plasmiide. Huvipakkuv on asjaolu, et manustatud plasmiidid on vordlemisi pusivad ning nende abil organismi viidud geenide ekspressioon on taheldatav aastaid. Kuna katsed on seni viidud labi
annaabi.ee 
