Referaat - Betti Alver
Hirmsad rajud, raherünkad! Silmist pisarad võid nutta
Ainult pääta tüve-tünkad nesteks nurme-naatidele,
jäävad järele su aunast. käed ent vilja valavad
Küpsest kannatuse kaunast plaatidele,
paiskub vili üksi-ivi mis on tulipalavad.
vastu kivi.
Aur käib üles, kolle huumab.
Köida kotti kallis tera! Elumahl nüüd kivil kuumab.
Pööristuul ent höörikera Palavikus läitund veri
sasipuntraks marutab. sähvib silmis nagu pikne.
Vanas vabisevas veskis Võta roop ja sega teri,
aja-pere isekeskis siis ei rikne,
sõlmed lahti harutab. siis ei kidu
kesta varjus homse idu.
Juba sirbi sees on sälgud,
pilbastega väsind välgud [---]
valgustavad une pervi.
Kuid su saagist veel ei mõika,
lõika, lõika
tühi tünder nutab servi.
Väljas koiduvagu viirgab,
kahvatule näole kiirgab
vaikne naeratuse vine.
Mine, mine.
annaabi.ee 
