Friedebert Tuglas „Väike Illimar”
Ühel hetkel
umbes lõuna ajal kuulis ema koerte klähvimist ja tuli ajas koerad ära ning aitas Illimari puu
otsast alla. Ema seelikust kinni hoides ning nuuksudes läks Illimar koju.
Sellele järgnevalt oli Illimar otsekui haige. Ta tõusis kord vara, kord hilja, kord kiiresti, kord
aeglaselt. Ta tahtis olla üksi ja mõelda. Mõne aja pärast läks see üle ja ta hakkas ka uuesti õues
käima. Siis saabus üks äikese-eelne kuum õhtupoolik. Sellel õhtupoolikul pääses lahti marupull.
Seesama, kellega Illimar oli enne kokku puutunud. Kõik mõisarahvas oli paanikas ning inimesed
ronisid igale poole varju pulli eest. Lõpuks aeti pull lautade juurde ning lasti siis maha. Sel öösel
ärkas Illimar ülesse ning väljas lõi välku ning müristas. Illimar uinus uuesti vihmasabina saatel.
Edasi hakkasid mõisas suured ettevalmistused mõisahärrade tulekuks. Rahvas ootas väga sel
päeval härrasid. Kõik olid pidulikult riides
annaabi.ee 
