V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kambrist välja skolaari «puh» saatel, kes juba tõsiselt kartma oli hakanud, et ta põlveots
lõuale jälje jätab.
1 Kahekõne deemonite jõust ja tegevusest (lad. k.).
2 Pole ühtki paika ilma haldjata (lad. k.).
270
VI. MISSUGUSED TAGAJÄRJED VÕIVAD OLLA SEITSMEL VANDESÕNAL,
KUI NEED LAGEDA TAEVA ALL KUULDAVALE TUUA
«Te Deum laudamus!» 1 hüüdis Jehan oma urkast
välja tulles. «Nüüd on mõlemad öökullid läinud. Oeh, oeh, hax, pax, max! Kirbud,
marukoerad! Kurat võtku, jätkus mulle nende jutuajamisest! Pea huugab otsas kui kellatorn.
Hallitanud juust veel pealekauba! Noh, läki nüüd alla, aga vanema venna kukru võtame
kaasa ja mündid muudame pudeliteks!»
Ta heitis kalli kukru sisse pilgu täis õrnust ja imetlust, kohendas oma riideid, pühkis
kingad puhtaks, lõi kuuevarrukatelt halli tuha maha, vilistas lauluviisi, laskis hundiratast,
uuris, kas kambrist midagi kaasa ei saaks võtta, haaras kolde pealt mõne klaasist talismani,