Harilik vaher
KULLANE SÜGIS
kõnnin mööda toomemäed,
vahtralehti täis mu käed.
Lehu on oksal kollane,
sügis on ju nii kullane!
TUNNED SA, KES ON SEE MEES?
Muinasjutud
Rheingau mägipiirkonnast Altenbergist pärineb lugu vahtrapuust, mille üks talumees maha võtta
tahtis.
Tema juurde astunud salapärane naine ja küsinud, milleks ta puitu kasutada kavatseb. “Laudadeks
ja toolideks,” vastanud talumees, “sest ma tahan Martinaga abielluda.” Naine öelnud: “Sellele
vahtrale ei hakka peale ükski kirvehoop, kuni ma pole teda puudutanud ja vabaks andnud. Kui sa
lubad sellest puust oma esmasündinule hälli meisterdada, siis ma puudutan teda.” Mees nõustus ja
täitis oma lubaduse. Kui poiss oli ilmavalgust näinud, ilmus naine jälle, käes vahtraoks, mis lapsele
õnne tõi. Naine ise aga – nõiutud haldjas – sai vabaks.