Glehni loss referaat
Lossi tänava äärse pargi rajas Nicolai von Glehn 1896.
aastal oma abikaasa Carolina Henriette Marie matmiskohana. See pidi asuma nii, et püha
paik oleks lossiakendest nähtav. Kraavide abil kujundati saared ja rajati tiigid. Saartele
istutati puid, mille kohin koos allikavee vulinaga pidid süvendama harrast meeleolu. Üle
kraavide olid raudkivist sillad. Samast materjalist oli valmistatud väravakaar hauaplatsile
suunduval teel ning kõrge alus, millele paigaldati marmorrist. Hiljem maeti sinna ka
Nicolai von Glehni tütre Elsbethi kaks last.Pärast Glehnide perekonna lahkumist Eestist
jäi mälestuspark unarusse. Aegade jooksul lõhuti marmorpingid, võeti maha rist,
purustati sillad ja tassiti tiigid prahti täis.
Kalevipoeg ja lohe
1902. aastal tekkis Glehnil mõte püstitada põlisrahva auks parki Kalevipoja kuju,
et muuta mõisapark maarahvale omasemaks. Paraku sai Kalevipoeg germaani
annaabi.ee 
