V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Lienarde'i ergutada ja oma naabreid virgutada, et nad jätkaksid proloogi kuulamist. Kõik
asjata. Ükski ei pööranud pilku kardinalilt, saadikuilt, poodiumilt, mis nõnda vaatluse
tulipunktiks oli muutunud. Pole küll kõige ilusam seda öelda, aga tuleb siiski arvata, et
2
1
proloog oli publikule seks ajaks juba veidi igavaks läinud, kui tema eminents sisse astus ja
nii koledal kombel tähelepanu enesele tõmbas. Pealegi pakkus poodium sama vaatepilti, mis
marmorlaudki: konflikti Põllutöö ja Vaimuliku Seisuse, Aadli ja Kaubanduse vahel. Ja
suuremale hulgale meeldis enam näha seda otse palgest palgesse, elavana, hingavana,
liikuvana, tõuklevana, lihast ja verest koosnevana, selle Flaami suursaatkonna, selle
vaimuliku õukonna näol, kardinalikuue, Coppenole'i vammuse all, kui mingituna, mukituna,
värssides kõnelevana ja niiöelda topistena kollastes ja valgetes riietes, millesse neid
Gringoire oli munserdanud.
annaabi.ee 
