V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
20
Üks inimene seisis teisel pool balustraadi, ruumis, mis marmorlaua ümber vabaks oli
jäetud, ilma et keegi teda seni oleks märganud, sest ta pikk ja kõhn kuju oli teiste silmade
eest jäänud jämeda samba varju, mille najale ta toetus. See suur, kõhn, kahvatu, blond,
säravate silmadega ja naeratava suuga mees oli noor, hoolimata kortsus laubast ja põskedest;
seljas vanadusest juba läikiv mustast serzriidest kuub, ligines ta marmorlauale ja andis
vaesele kannatajale käega märku. Too aga, pea pulki täis, ei märganudki teda.
Uustulnukas astus sammu ligemale:
«Jupiter,» ütles ta, «kallis Jupiter!»
See ei kuulnud ikka veel.
Lõpuks kaotas suur valvakajuukseline mees kannatuse ja karjus otse tema nina all:
«Michel Giborne!»
«Kes mind hüüab?» küsis Jupiter, nagu unest ehmudes.
«Mina!» vastas musta riietatud isik. «Ah!» kostis Jupiter.
«Alustage silmapilk!» ütles too
annaabi.ee 
