A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Silmad põlesid magamatusest sest ma ei julgenud hetkekski
uinuda. Hommiku saabumisega rahunesin, viskusin voodile, lahkumata oma vabastajast
-- noast, mille peitsin padja alla.
Kui ma ärkasin, oli laud uuesti kaetud.
Vaatamata hirmule ja ahastusele tundsin seekord tugevat nälga. Neljakümne kaheksa
tunni jooksul ei olnud ma midagi söönud: sõin leiba ja veidi puuvilja. Kun mulle meenus
joogivette segatud unerohi, ei puuduta nud ma laual olevat vett, vaid täitsin oma klaasi
marmorkraanist pesunõu kohal.
Vaatamata niisugusele ettevaatusele tundsin ma siiski veel tükk aega pöörast hirmu.
Kuid seekord oli mu hirm asjatu: päev möödus, ilma et oleks juhtunud midagi niisugust,
mida kartsin.
Ettevaatusest tühjendasin poole karahvinist, et ei märgataks mu kahtlusi.
Saabus õhtu ja koos sellega pimedus. Vaatamata sellele et pimedus oli tõesti pilkane,
hakkasid mu silmad sellega harjuma. Nägin, kuidas laud vajus põranda alla ja veerand
annaabi.ee 
