sisemiselt valmis last saama. Seetõttu on ka tema rasedus enne mitmel korral katkenud. Viimaks peale psühholoogi juures läbiviidud ravikuuri saab noorpaar endale lapse. Kuid see laps ei too neile nii palju õnne ja ei lähenda neid kui nad võisid arvata. Hoopis vastupidi. Ola ei ole võimeline sünnitusega kaasnenud kurnatuse tõttu ise lapse eest kuigi palju hoolitsema, nii langeb Silveri õlule raske vastutuse koorem.Ta peab käima tööl ning peale tööd aitama Olal pesta lapse marlesid ja majapidamistöid tegema. Nende suhte lõpp saab alguse maiballil, kuhu Ola on Silveri kaasa kutsunud, et nende argiellu vaheldust tuua. Soov sinna minna näitas väga ehedalt seda, et Ola tahtis nautida veel elu, mitte olla seotud perekondlike kohustustega. Ballil kohtab Ola Apot, kellega koos olles tunneb ta ennast palju paremini kui Silveriga. Järgnevad mitmed kohvikutes ja restoranides kohtumised. Apo on korduvalt esitanud Olale küsimuse,
tumedad silmad, kuid minul olid väga helerohelised. Minu silmavärv on olnud muutuv ka senimaani. Kui mu enesetunne kurvameelne siis silmavärk ka vastav- roheline aga kui õnnelik, siis tumepruun. Ma meeldisin väga arstidele, kuna olin kõigi arvates hästi armas ja tume, nad hoidsid mind ja ütlesid ka mu emale, et olen erakordselt armsa välimusega pisike plikatirts. Mida tol ajal ei olnud saada oli pampersid. Ma olin ka pampersite vastu allergiline, nende asemel kasutati minu ajal marlesid. Istuma hakkasin 7. elukuust, roomama 7. elukuu keskel ( mida mulle ka eriti ei meeldinud teha, kuna polnud ka mõjuvat põhjust). Kõndima hakkasin ma 9elukuu lõpus, ja seda ka põhjusega. Ma nägin kuskilt kapist välja ulatuvat nööri, ja seesama ese tundus mulle nii huvitav, et ma lihtsalt pidin end püsti ajama, ja seda nööri katsuma minema omaenda kätega. Üleüldse meeldisid mulle igasugused nöörid, mille poole ma ka kõndisin heameelega.
annaabi.ee 
