Duke Ellington
Keegi
ei oska neid nii esitada nagu Ellington.
Ellington püüdles alati dzässmuusika võimalikult avara tõlgitsemise poole. Sealjuures
ammutas ta oma muusikalisi ideid siiski põhiliselt samadest allikatest, millest voolav välja
dzässmuusika, erinedes seega diametraalselt nendest, kes kasutavad oma muusikas üksikuid
dzässi elemente vaid välise võõbana. Vihjates mõnedele Ellingtoni kriitikule, kirjutab
ameerika markksistlik muusikateadlane Sidney Finkelstein: ,,Ellingtoni väärtuse tõendiks oli
tema muusika enese jõud. See kõlab nii, nagu pole kõlanud veel mingi Euroopas või mujal
kirjutatud muusika. See kõneleb oma enese keelt. Tema saavutused orkestri kõla, tämbri ja
harmooniliste suhete valdkonnas rikastavad meie teadmisi
muusikast."
Viiekümnendate aastate keskel paluti kümmet