ääres asuva Podberezje küla kõrgusel oleva punaste sillapea vastu ja Volhovi ülemjooksu nurkpositsioonile. Sillapea oli püsinud Volhovi koti lahingutest peale, venelasi ei saadud kuidagi üle Volhovi tagasi lüüa ja sillapea oli aasta jooksul koguni laienenud. Sillapea neutraliseerimiseks pidid sakslased selle vastu asetama 19. Läti Relva-SS Vabatahtlike Diviisi. Pika lõigu mehitamine tekitas pataljonile raskusi. Rinnet markeerisid hõredalt paigutatud laskurpesad. Tihti hiilisid punaste piilkonnad eestlaste vahelt läbi, mida soodustas ka jõeäärne suletud maastik ja kõrge rohi. Nii tuli ette ka väiksemaid lähivõitlusi. Sügisel muutus olukord eriti pingerikkaks. Sügisene vihm muutis Volhovi-äärse ligipääsmatuks, kaevikud muutusid kraavideks ja ulualused kaevudeks. Olukord polnud parem ka Soodeni pataljoni lõigus, mis asus Rebase pataljonist vasakul. Hilissügisel vahetati pataljon välja
armeekorpus ja III. Germaani SS-Soomuskorpus taandusid Narva suunas ning ülejäänud armee Pihkva suunas oli Narva suunas taanduvate vägede juhtimine armee staabist võimatu. Seepärast moodustati Narva suunas taanduvatest vägedest jalaväekindral Otto Sponheimeri juhtimisel "Sponheimeri Grupp". Vastavalt Sponheimeri päevakäsule 31. jaanuarist 1944 pidi Peipsi järvest Krivasoo külani kaitse sisse võtma LIV armeekorpus ja sealt edasi kuni Narva laheni III. Germaani Soomuskorpus. Seni markeerisid uut kaitseliini 207. Julgestusdiviisele alluvad julgestus ja alarmüksused. 01.02.1944.a. jõudsid Leningradi alt taganevate saksa väeosade kannul Tõrvala juures Narva jõe äärde esimesed nõukogude vägede üksused. Juba järgmisel päeval 02.02.1944.a. ületasid mõned punaarmee üksused Kudruküla, Riigiküla ja Vaasa-Vepsküla-Siivertsi juures Narva jõe. Loodi esimesed sillapead siinpool Narva jõge. Algasid 1944.a. kaitselahingud Kudruküla ja Riigiküla vahelisel maa-alal
annaabi.ee 
