E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
» palus Mai punastades.
Aga Krõõt oli lõrelemistujus, kus vaigistamine otse niisama mõjub kui kasetoht tules. Ta
hakkas seppa veel valjemini hurjutama ja välja tõrjuma. Vaene Villu seisis pea norgus ja
kahevahel. Naisterahva kisa teeb just kõige vahvamaid mehi kõige kergemini araks. Kergesti
oleks võinud nii juhtuda, et meie hiiglane viimaks plehku oleks pannud, kui mitte Priidu oigel
ajal päästjana ep oleks ilmunud. Priidu oli viinaankruga tuppa lip-
138
sanud, seal kannu magusa marjaviinaga täitnud ja astus sellega nüüd ema ette:
«Joo, ema, aga nuusuta enne! . . . Aeh, kas on hea?»
Krõõt oli komtuuri juures võõrsil olles võõra-maa viinasid tundma ja neist lugu pidama
õppinud. Magus lõhn, mis ta ninasse puutus, jahutas tema viha silmaähavalt.
«Kust sa seda said?» küsis ta peaaegu lahke näoga.
«Joo enne, küllap siis aru saad,» vastas Priidu.
Krõõt võttis lonksu, muigutas suud, võttis teise lonksu, naeratas, võttis kolmanda ja kiitis
viina heaks.