August Kitzberg ``Libahunt`` Draama viies vaatuses
Uu-uu!
TIINA. Uu-uu! Maril on nüüd muidugi torbik juba marju täis, ja minul vee mitte
midagi! (Oravale.) Kui Mari tuleb, saame mõlemad tõrelda; tema on nii
usin, nii usin ja vali. (Otsib körtsiku taskust.) Säh, kaks tükki veel, enam
mul ei ole! Aga teine kord, siis pead mulle õla peale hüppama ja peo pealt
võtma, kuuled? (Mõõdab jalga jala ette tõstes oma varju pikkust.) Juba
keskpäeva aeg! Nõnda see pühapäevane päevake käest kaob!
MARI (kasetohust marjatorbikuga metsast välja astudes). Oledki siin? Mina
kartsin, et sind enam ei leiagi. Kellele sa ennast nii ilusaks oled ehtinud?
TIINA. Miks siis ikka kõhe - kellele? Mitte kellelegi, iseenesele! Mets ja maa on
piduehtes, miks siis korra ka mitte mina? Sinul on ema hõbeehted, sind ehib
tema, - kes see mind?
MARI. Sina oled ehtimatagi ilus!
TUNA. Seda kuulen ma ka alles esimest korda, ja sinu suust.
MARI. . Ohoh, ära tee pattu, seda ma ei usu. Kas hakkame koju minema või?
TIINA. Koju
annaabi.ee 
