Hiir rätsepaks
nagu metsas näeme neid:
oli sajaharuline,
pisioksi tuhandeid.
Samutigi väga kõrge
oli kummaline saar.
Oli juhtund kokkupõrge
pilvedega korda paar.
Selle saare tüves aga
elas haldjas imelik,
pika valge habemega,
nina suur ja kõverik.
Ega teda keegi näinud
päevavalgel iialgi,
ei ta tüvest väljas käinud
pimedatel öödelgi.
Ainult vahel enne koitu,
siis, kui udu kattis maad,
väljus muretsema toitu
habemega haldjataat.
Maitses liblekese rohtu,
mõne marjakese sõi,
valget õrna kasetohtu
mine tea miks koju tõi.
Sellest haldjast siiamaani
midagi ei teadnud taat
ei ta muidu pidand plaani
et saab saaretüvest paat.
Mõtles: ,,Ostan uue kirve,
raiun päeva, raiun paar.
raiun nädalagi terve --
viimaks ikka langeb saar.
Siis teen tüve sisse tule,
põleb õõnsaks tugev puu.
Tüvest tubli vene tuleb,
ladvast voolin tüüripuu.
Ülejäänud okstest aga
raiun sada sülda puid;
nende eest saan linnas raha,
ostan aeda mesipuid."
annaabi.ee 
