Andrus Kivirähk – Ajaloo keerises
segamatult heietama. Mõnda lugu on raske uskuda, kuigi need võivad tõesed
olla. Ta räägib eestlaste raskest minevikust ning oma isiklikest kogemustest.
Jaan paneb tähele, et kuigi tavaliselt on vanainimesi huvitav kuulata, siis
vanatädi jutt mõjus rusuvalt ning teda oli häiriv jälgida. Sündmused arenevalt
kiirelt, lood lähevad aina jubedamaks ning tagatipuks keerab tädi ukse lukku ja
neelab võtme alla. Lugejale mõjub see niisama ehmatavalt kui Jaanile ja
Margitile. Võib-olla tegi ta seda seepärast, et külalistel ei jääks muud
võimalust, kui ta lõpuni kuulata.
Teksti alguses tuuakse esile märke, mis tavaliselt jääks märkamata, aga
tagasi vaadates peab jutustaja neid halbadeks enneteks. Nüüd lugeja oskab
juba oodata vähem kui õnnelikku lõppu. Margit läheb vanatädi poole
vastumeelselt, aga Jaan on lootusrikas, sest tema vanaonu sünnipäev oli
kunagi tore olnud
annaabi.ee 
