IIMM järgne sürrealism? 8. Kuidas erines toona siin loodud kunst Lääne sõjajärgsest modernismist? Popkunst kui populaarkultuurilise maailma osa, kuulub kokku uue, kuuekümnendate aastate lõpus õppima asunud noorte põlvkonnaga. Abstraktsed tööd seoti tihedalt tolleaegsete kollazidega Abstraktne kunst erines ametlikult lubatud kunstist radikaalsemalt kui popkunst näituse üldpildist, kuid kokkuvõttes jäi abstraktsionism popkunstist oluliselt marginaalsemaks näituseks. Suuremas osas jäid abstraktsed tööd ka kunstnike endi jaoks pigem katsetuslikuks perioodiks. Eesti abstraktne kunst polnud koolkondlikuks tegevuseks piisavalt mahukas ega jõuline, ta jäi pigem katsetuseks ja enesekinnituseks. Popkunst suutis kehtestada end just nimelt noorte loomingu kaudu, mõjutades erinevates vormides kogu uuenevat visuaalkultuuri. Popkunstile mõeldes tuleb pidada laiemalt kogu muutust kultuurist, tegelikult
kauni muusikaga sümbioosis on jäänud siiani üheks maailma armastatumaks ooperiks. Verdi tekitas nende ooperitega tõelise ooperirevolutsiooni – ta valis oma peategelasteks lihtrahva kangelased, kellega inimesed said end samastada ning neile nende üldinimlikes läbielamistes kaasa elada. See oli aeg, kus üha rohkem muutus ooper kättesaadavaks üha suurematele massidele ning kus kõrgklassi aristokraatia arusaamad muutusid üha enam marginaalsemaks. Seetõttu oligi populaartriloogia niivõrd edukas laiema publiku seas. Verdi õppis Milanos La Scala teatris cembalisti Vincenzo Lavigna juhatusel, kuna ei pääsenud halva klaverimängu oskuse tõttu Milano konservatooriumi kompositsiooniklassi. Ent ärgas noormees käis kõigil La Scala ooperietendustel ning huvitus kõigest, mis tema ümber selles muusikamekas keerles. Ta kuulis oma aja kõige kuulsamaid ooperidiivasid – Maria Malibran ja Giuditta Pasta, kes laulsid