Tiit Lauk humanitaar
Viimase termini kasuta-
misel võetakse aluseks selle sõna autori Valter Ojakääru määratlus: “Levimuusika esmaseks
tunnuseks on lihtne vorm, meeldejääv meloodia ja meelelahutuslikkus koos laialdase levikuga
nootide, plaatide, raadio, televisiooni, lõbustusasutuste, teatri- ja kontserdilava kaudu” (Oja-
käär 2000: 17).
Asudes uurima džässmuusika käekäiku meie kultuuriruumis, peame endale aru andma, et
tegemist on osaga argielu ajaloost ehk nn marginaalajalooga. Kui inimkonda ei taba mõni
katastroof, omandavad vaba aeg ja selle veetmise kultuur, ühes sellega ka restorani- ja tantsu-
kultuur, inimeste elus üha suurema tähtsuse. Selles on ka põhjus, miks restorani- ja džässi-
kultuuri areng ajavahemikus 1918–1945, s.t kuni bebop-stiili tekkimise ja levikuni on kogu
maailmas omavahel tihedasti seotud – džässmuusika oli oma arengu algkümnendeil, nagu
juba öeldud, valdavalt tantsumuusika ja tema areng toimus vastastikuses koosmõjus tantsu-