Mardipäev-mardilaulud
ennast ulgumise ja nutuga raagus metsas. Kuid olgu tähendatud, et hingedeaja
kestus ei olnud meie kaugetel esivanematel ühesugune ega nimetus mardus ainus
surmahaldja tähendus, teda kutsuti veel marguseks ja marraseks. Nimetus ise on
vana iraani laensõna, tähendas algul surnut, kuid arenes meil edasi ka irdhingeks,
inimese- ja surmahaldjaks, lõpuks surma nähtavaks või kuuldavaks endeks. Muide,
mardusega on ühenduses ka putuka nimetus mardikas (mardlane jne.), sest surnute
hingi arvati putukaisse siirduvat.
Katoliku usu tulekuga meie maale hakati mardusepäeval pühitsema Tours'i piiskopi
Martinuse surmapäeva ja päeva ennast nimetama mardipäevaks. Hiljem luges luteri
kirik selle päeva Martin Lutheri sünnipäevaks. Vanade eestlaste kombed ja
tõekspidamised peeti paganluseks ja need asendusid pikkamööda Saksamaalt
sissetoodud traditsioonidega. Kuid rahvalik tuum ja põhi jäid püsima.
annaabi.ee 
