Korjuse matmisel töötavad koos nii emane kui ka isane raisamatja.Peale raipe matmist hakkavad emane ja isane putukas ''rituaalitsema'' mis võtab aega kuni 8 tundi.Nimelt nad eemaldavad raipelt karvad ja suled.See on selleks et aeglustada mädanemisprotseduuri.Raisamatja ema hoolitseb oma poegade eest kuni nad on valmis ise elama hakkama.See võib kesta kuni poolteist nädalat maksimum.See on mardikate puhul suheliselt haruldane,et mardikas hoolitseb poegade eest.Raisamatja on mardikaline ja tal on ees-ja tagakeha,tiivad,läikiv kitiinist keha ja väike pea.Raisamatjal on väga hea kollase-ja mustavärviline hoiatusvärvus.Raisamatja areng on muna-tõuk-nukk- valmik.Raisamatja avastati aastal 1758.Raisamatjad on 15- 25mm pikkused.Raisamatjad võivad lennata väga pikki distantse,jällitades raipelõhna mida ta tunneb. Martin.Kristerson
Massilisi väljarändeid teevad nad tavaliselt kevadel mai- ja juunikuus. Väljarändeid soodustavad ka äikeseeelsed ja põuased ilmad. Tema lennukiirus võib olla kuni 8 kilomeetrit tunnis ja lennukõrgus kuni 10 meetrit. Ööpäevas võib lennata 8–10 kilomeetrit. Tugeva tuule puhul orienteerivad nad oma lennu tuule suunas ning võivad kanduda 200–400 kilomeetri kaugusele. Merre sattununa peavad nad vastu kuni kaks nädalat. Ajalugu Kartulimardikas on poilaste sugukonda kuuluv mardikaline. Kartulimardikas toodi Euroopasse 1877. aastal. Tol korral suudeti tema levik tõkestada. I ja II maailmasõja ajal aga nõrgenes kontroll ja vähenes tõrje ning kartulimardikas tungis edasi Euroopa aladel. Oma kodumaal Mehhikos kartulimardikas kartulit ei söö, vaid toitub endiselt oma põlisest toidutaimest, metsikust maavitsast. Areng ja paljunemine Kartulimardikas võib korraga muneda kuni 800 muna kuni kolm korda aastas. Eesti
Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts. Neist enamik on maismaalised, kuid osade mardikate elutegevus on seotud ka veekeskkonnaga. Mardiklaste iseloomulik tunnus on enamasti kogu tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad, millega nad kaitsevad puhkeajal lennutiibu ja tagakeha. Lendamiseks kasutavadd nad kilejaid tagatiibu. Nad võivad toituda taimedest, lagunenud orgaanilisest ainest, sõnnikust ja raipest. LEPATRIINU Lepatriinu on putukate seltsi kuuluv mardikaline. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Lepatriinuliike on üle 4000. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus, mis näitab nende mittesöödavust.Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad lehetäide kolooniate lähedusse, et vastsetel oleks lihtne süüa leida. Hariliku lepatriinu munadest kooruvad vastsed 58 päeva jooksul. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu
Tagakehale võivad kinnituda lisandid, näiteks urujätked (cerci), muneti või astel. Tagakehal asetsevad suguorganid e genitaalid. Joon. 1. Putuka keha väline liigestus: I – eesrindmik, II – keskrindmik, III – tagarindmik; 1-12 – tagakeha lülid. Joon. 2. Maipõrnika keha liigestus: 1- pea, 2 – eesrindmik, 3 – keskrindmik, 4 – tagarindmik, 5 - tagakeha Joon. 3. Erinevaid väliskujuga putukaid: A – ripstiivaline (Thysanoptera), B – mardikaline (Coleoptera), C – kahetiivaline (Diptera), D – ritsikaline (Orthoptera). 2.1. Putuka pea Putukate pea koosneb 6 lülist, mis valmikul on kokku kasvanud. Pea tagumine osa on kukal (occiput). Pea eesmises osas on ülalt alustades kiirmik (vertex), tundlate vahel asuv laup (frons), sellest kahele poole jäävad põsed (genae) ning tundlatest allpool asuv näokilp (clypeus), millele kinnitub ülahuul (labrum). Pea eesmise osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest
hulk sarnasem, sest temperatuur ühtlasem. Vooluvete plankton. Koosneb peamiselt bakteritest, ränivetikatest, keriloomadest, vähem suuremaid vetikaid ja vähilaadseid. Liikide arv kasvab allavoolu, kui jõgi algab liustikust, soost või allikast. Sel juhul esineb alguses peamiselt bakterplankton. Bentose hulk väheneb suurvee ajal, kui kandub massiliselt allavoolu. REOFIILID- voolulembesed veeorganismid. Fütoreofiilid: sammaldel ja õistaimedel (ehmestiivalise vastne, mardikaline). Psammoreofiilid: kiires voolus liival. Ainuraksed, keriloomad, nematoodid, ussid, putukad, limused. Nt. jõekarbid, ühepäevikulise vastsed. Peloreofiilid: bakterid, ränivetikad, ainuraksed jne. Ka suuremad selgrootud (mudatuplane, kersaskarp). Veehoidlates kaovad reofiilid. Sogases vees planktonis vähe. Zoobentoses on palju rohem surusääsklasi kui jõgedes. Läbipaistvas vees bentost palju. Veehoidlate nekton: kalad, esimestel aastatel hea kudeda, sest palju uppunud luhataimi.
annaabi.ee 
