Hetiitide kultuurist ja arhitektuurist
ning hiljem ka assüüria rahvaste erinevustest tingitud konfliktid, mis olid n-ö päevakorraliseks
teemaks. Isegi kui neid ohustas assüürlaste sissetung, ei suutnud linnad end kokku võtta ning ühiselt
tegutseda. Hetkeks pakkus hingamisruumi Urartu kuningriigi suurenev võim. Kui assüürlased
viimaks sõda alustasid, oli see just Urartu kuningriik, kellega assüürlased asju hakkasid arveldama.
Kõik, mis oli hetiitidest järgi jäänud koondati ühte Assüüria provintsi, kuid Marashi linna
varisemisega 711 a. eKr, kadusid hetiidid ajaloo areenilt lõplikult.
Vaadates tagasi hetiitide kultuurilisele ja kunstilisele pärandile tuleks teha veel mõned märkused.
Keskmise Hetiidi kuningriigi ajal mängis monumentaalkunst tunduvalt väiksemat rolli käsitöö ja
keraamika kõrval, mis näivad jätkavat suunda, millega tegeleti varem (st. on peaaegu võimatu teha
vahet Vana ja Keskmise Hetiidi riigi keraamika või savinõude vahel). Väljakaevamised Türgis