V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Nõnda
lüdib ahv pähklit. Tükk tüki järel viskas Quasimodo skolaari raudkooriku oma jalgade ette.
Kui Jehan oli lagedaks tehtud, paljaks võetud ja armetuks jäänud nende hirmsate käte
vahel, ei katsunudki ta enam kurdiga rääkima hakata, vaid irvitas talle jultunult näkku ja
hakkas talle kuueteistkümneaastase' lapse kartmatu muretusega laulma üht tolleaegset
üldtuntud laulu:
Hästi on riides
see linn Cambrai.
Marafin ta riisus ...
2
4
4
Ta ei saanud lõpetada. Quasimodo hüppas üles galerii äärele, haaras ühe käega skolaari
jalgadest ja hakkas teda linguna kuristiku kohal keerutama. Siis kuuldi raksatust, nagu oleks
luust laegas vastu müüri lennanud, nähti ülalt midagi alla lendavat, mis aga umbes
413
kolmandiku maa peal kuhugi ehituse eendi otsa kinni jäi. See oli juba elutu keha, mis
nõnda sinna pooleks-murtult, purustatud kontidega ja lõhkise pealuuga rippu jäi.