Eesti asustus
sajandi lõpul ja 19. sajandi esimesel poolel üle
kapitalistlikule arengule, kus olid küll segunenud laguneva feodaalkorra nähtused ja
alles kujunev kapitalistlik elulaad. 1816. aasta pärisorjuse kaotamine ja 1816. ning
1819. aasta talupoegade vabastamise seadused lasksid Eesti talurahva järk-järgult
vabaks. Inimeste elutingimused aga ei paranenud, pigem hoopis halvenesid. Saksa
mõisnikud püüdsid säilitada pärisorjuse põhimõtteid ja praktikat igal sammul.
Manufaktuurilise tööstusega kaasnes linnade kasv. Järk-järgult kasvas ka alevite ja
alevike võrk. Vabrikute rajamisega kaasnesid töölisasulad tehase lähedusse, Näiteks
Narva lähedale, Sindi ning Kärdla kalevivabrikute juurde. Ka kujunesid töölisasulad
Räpinasse ja Kundasse.
Elanike arvu suurenemine linnades tõi kaasa muutused hoonestuses. Rajati uusi
hooneid. Riigile kuulusid administratiivhooned nagu postikontor, garnisoni hooned,
linnakoolid, gildihooned, raekoda jt